Iga kümnes paarisuhtes täiskasvanu kogeb aasta jooksul perevägivalda. Kuna vägivalla all kannataval inimesel on sageli raske abi otsida, on kõrvalseisjatel ülioluline roll märgata ja abi pakkuda. Sinu sekkumine võib päästa kellegi elu! 

Perevägivald on varjatud probleem, mis jääb tihti koduseinte vahele. Inimene ei pruugi otsida abi, sest tal on hirm. Ta võib karta, et vägivald muutub tõsisemaks või ta jääb lastest ilma. Abi otsimist võib raskendada ka häbitunne. Inimene võib karta, et teda ei usuta või süüdistatakse vägivalla provotseerimises. Vägivalla all kannatav inimene või ka ekslikult arvata, et teda ei saagi aidata. Seetõttu on ülioluline, et kõrvalseisjad toetaksid inimest ja annaksid vägivallakahtlusest kohe teada.

Vägivallale viitavaid märke on palju ja erinevaid. Kui märkad tuttava inimese käitumises muutust, näiteks väldib varem sotsiaalne sõber väljas käimist, ei räägi oma eraelust ning on endasse tõmbunud, võib see olla märk vägivaldsest suhtest. Samamoodi näitavad silmatorkavad muutused laste käitumises, et kodus ei pruugi kõik korras olla. Muutust märgates juhi sellele delikaatselt tähelepanu ning uuri, mis tuttava või lähedase elus toimub.

Füüsilisest vägivallast annavad märku verevalumid ja sage töölt või koolist puudumine. Kuigi vaimne vägivald ei jäta füüsilisi jälgi, kaasnevad sellega suurem stress, ärevus ja halvenenud tervis. Pidev halb enesetunne, suutmatus keskenduda ja ülitugev reaktsioon vigadele näitavad, et midagi on valesti. Kui märkad, et kolleegil on raskuseid, siis uuri talt, kuidas läheb.

Kui Su lähedasel on tekkinud ootamatult võlad, välja on lülitatud kommunaalteenused (vesi, elekter) või otsib ta soodsat elamispinda, olgugi et tal oli varem oma kinnisvara, võib see viidata majanduslikule vägivallale.

Vägivalla all kannatavat inimest iseloomustab pidev hirmutunne ja valvelolek. Kui inimene muudab partneri juuresolekul käitumist, võib see näidata hirmu vägivalla ees. 

Vabanduste ja õigustuste otsimine oma lähedase halvale käitumisele võib tähendada, et suhtes ei ole kõik hästi. See on sage vanemaealiste inimeste puhul, kes oma laste vägivaldset ja halvustavat käitumist varjavad või pehmendavad. Eakate vähene teadlikkus vägivallast ja sõltuvus väärkohtlejast võib tõsta riski, et neid kasutatakse ära majanduslikult või jäetakse hooletusse. Eakate hooletusse jätmisele võivad viidata määrdunud riided, hoolitsemata juuksed, kõhnumine või katkised abivahendid.

Ka valjud hääled naabrite juurest võivad viidata vägivallale. Kui kahtlustad, et midagi on valesti, siis suure tõenäosusega nii ongi. Oma mure väljendamine on alati põhjendatud ega tee kellelegi kahju, kuid võib päästa kellegi elu.

Kui naabrite juurest kostub karjumist, vägivallale viitavaid hääli või appikarjeid, siis teavita koheselt politseid telefonil 112

Kui kahtlustad, et Sinu naabri, kolleegi, sugulase või sõbra peres on vägivalda, siis räägi sellest. Kui Sa ei tea kuidas seda teha, annavad sekkumiseks nõu spetsialistid ohvriabi kriisitelefonil 116 006.

Kui näed tänaval pealt näiteks kaklust või miskit muud, kus läheb vaja politseinike abi, siis helista numbril 112. 

Seejärel:

  • Mõtle enda turvalisusele. Sageli on soovitav mitte ise sekkuda, vaid helistada politseisse ja ära oodata politseipatrulli saabumine ning ise ohtlikust paigast lahkuda.
  • Kui kuritegu saab ära hoida ilma viga saamata, püüa kurjategijaid takistada. Tihti piisab vaid sellest, kui annad kurjategijatele valju hääle tekitamisega märku, et neid on märgatud.
  • Kui võimalik, jäta meelde või pane kirja võimalike kahtlustatavate ja tunnistajate andmed ja edasta need politseile.
  • Kui kuriteo tulemusena on keegi vigastada saanud, ütle seda politsei korrapidajale või helista hädaabinumbril 112.
  • Ole tähelepanelik ja anna kõik oma kahtlused edasi politseile.

Vägivaldses suhtes inimene tunneb end üksildase ja hirmununa. Seepärast tuleb Sul ära tunda märgid, mis viitavad vägivaldsele lähisuhtele, ja olla talle toeks. Julgusta teda oma murest rääkida, väljenda muret, toeta ja julgusta teda. Kui tunned, et enda teadmistest jääb napiks, pea nõu politsei või ohvriabitöötajaga.

  • Kui tunned, et olukord on Sulle ohtlik, helista kohe häirekeskusesse numbril 112. Ära pelga helistada politseisse nii võid päästa vägivallast nii iseenda kui ka oma lapsed.
  • Mõtle enda ja oma laste ohutusele. mõtle läbi põgenemisplaan kuhu minna ja kuidas.
  • Usalda oma instinkte. Kui tunned, et olete ohus, siis ilmselt see nii ongi. Paki valmis hädavajalikud asjad ja varu võimalusel piisavalt raha. Jäta need asjad sõbra juurde või tööle. Ole valmis lahkuma esimesel võimalusel ohutusse kohta, näiteks naiste turvakodusse.
  • Vigastuste korral hoolitse selle eest, et saad esimesel võimalusel arstiabi. Vigastused võivad olla tõsisemad kui Sulle esmapilgul tundub.
  • Pöördu ka arsti poole, kes fikseerib vigastused ja võtab vajalikud proovid. On tähtis, et seda tehakse võimalikult kiiresti, et arst saaks võimalikult palju tõendusmaterjali. Jälgi, et arst Sinu vigastused dokumenteeriks. Kui Sa ei soovi arsti poole pöörduda või kahtled, kas esitada politseisse avaldus, siis tee oma vigastustest pilti. Nii fikseerid aja, millal vigastused tekkisid.
  • Pea päevikut. Märgi kuupäevaliselt üles vägivallateod ja ähvardused.
  • Säilita võimalusel tõendusmaterjali. Hoia alles ähvarduskirjad, e-mailid, arstitõendid, SMS-id jms.