Inimeselt inimesele

Ei saa salata – oleme ajas, millist keegi pole näinud. Nii puudub meil kõigil kogemus, kuidas antud olukorras täpselt hakkama saada. Lisaks ei tea me ka seda, kui kaua see kõik veel kestab. Meie vaenlane on nähtamatu ning igal juhul tekib küsimus, milleks peame veel valmis olema. See kõik aga tekitab täiesti arusaadavalt erinevaid muremõtteid – lapsed ja kool, lähedased, hooldekodudes viibivad või üksi elavad eakamad pereliikmed, sõbrad, kolleegid ja mis väga oluline – mina ise ning minu toimetulek olukorraga. Need kohati ärevust tekitavad küsimused on ilmselt meie kõigi peast rohkemal või vähemal määral läbi käinud. Vastuseid ei olegi niisama lihtne leida.

Lisaks oleme me kõik ka muul moel erinevad. Ühed kohanevad paremini või on eraklikuma loomuga. Nendel inimestel võib praeguses olukorras olla natukene lihtsam toime tulla. Teised aga ei kohane uute oludega väga lihtsalt ja nii on praegu väga keeruline, ka kinnise loomuga inimene võib praeguses olukorras olla raskemas seisus. Mõni on tegutseja, mõni on rääkija. Mõnele meist meeldib lugeda, mõni aga tahab jalgpalli mängimas käia, teisisõnu tegeleda millegagi, mis aitab meelt rahustada. Mõnda neist saab täna jätkuvalt teha ja mõnda kohe üldse mitte.

Meil kõigil on ka tavaliselt omad moodused, kuidas elus ettetulevate olukordadega oleme hakkama saanud ja nii proovime neid ka praegusesse olukorda sobitada, kuid ilmselt paljut me siiski kehtivate piirangute tõttu teha ei saa. Lisaks võib olla lihtsam näiteks neil, kes harjunud rääkima oma mõtetest, kuid olgem ausad – tavaliselt ei jaga me kõiki oma mõtteid ka igapäevaselt, isegi lähedastega mitte. Vahel tuleb see sellest, et me ei taha lähedasi muretsema panna ja nii proovime jätta mulje, et tuleme olukorraga toime paremini kui tegelikult.

Mida ma eelnevaga öelda tahan on see, et tegelikult ei ole olemas kindlaid reegleid, kuidas praeguses hetkes täpselt oma mõtetega hakkama saada. Küll aga saame ise teha selleks nii mõndagi. Näiteks teame, kui keegi meile lähedane on kinnise iseloomuga inimene, siis ei ole mõtet väga oodata, et ta ise helistaks ja südant puistaks. Ta lihtsalt ei oska seda, ega õpi ka imeväel. Täiesti hea mõte on helistada ise ja lihtsalt küsida: „Kuidas läheb?“. Ei olegi oluline pidada maha mitme tunni pikkuseid kõnemaratone selleks, et anda signaal hoolimisest, piisab kui “avada uks“ suhtlusele.

Tulemuslikuks suhtlemiseks on tähtis mõista, et vajame erinevaid asju ning oluline on küsida, mida meie vestluspartner oluliseks peab. See tähendab, et kui mulle oleks mõtete korrastamiseks ja välja lülitumiseks vaja võimalust millegi kallal nokitseda, siis seesama ei kehti teisele inimesele – temale oleks ehk vaja hoopis jalgrattaga sõitma minna. Aitab ka näiteks küsimus, et millest sa puudust tunned ja nii leida see miski, mis olemise kergemaks teeb ja vahelduseks positiivse kogemuse annab. Ka mingigi rutiini tekitamine võib anda hea tulemuse. Nii tekib väike rütm ning seeläbi ka tunnetuslik kontroll ja turvalisus segases olukorras.

Vahel on aga elus juhtunud nii, et meil ei olegi eriti lähedasi inimesi või puuduvad nad sootuks. Ka mured, mida muidu avatud suhtlusega inimene ei taha omadel põhjustel perele või teistele avada, vajavad siiski välja rääkimist. Õigupoolest on see ainus moodus, kuidas edukalt suheldud saab. Eriti oluliseks muutub see siis, kui mõtted või vahel ka mälupildid hakkavad korduma, ronivad unenägudesse ning äratavad meid öösiti. Samuti tasub panna tähele nii enda kui ka teiste puhul, kas inimene näiteks sööb. Jah – praegusel ajal on neil, kes meid kõiki palehigis päästa püüavad, sageli nii kiire, et korraliku toidu jaoks aega polegi. Kuid suutmatus või soovimatus üldse süüa on kindlasti omaette ohumärk. Jälgida tasub ka seda, kui keegi hakkab üle sööma.

Tähelepanu tasub pöörata kõigele tavapärasest erinevale. Me saame muuta end ümbritsevas keskkonnas tegelikult üsna vähe ja nii on mõistlik sellele ka keskenduda. Kõige parem on praeguses olukorras võimalikult vähe teistega kokku puutumine – nii saame igaüks viiruse levimise pidurdamisele ja tavaellu naasmisele kaasa aidata.

Kui meel muutub väga ärevaks, siis võib proovida sellist trikki, et mõtlete „kus mu jalad on?“. Ärevuse ajal kipuvad inimese mõtted minema rändama kuhu iganes – tööle, mingisse olukorda minevikus, tundmatusse tulevikku jne, siis see mõte toob uitama läinud mõtted n-ö koju ehk keha ja praeguse hetke juurde tagasi.

Asi käib nii: olete kuskil ja istute, jalad vastu maad (või olete näiteks pikali ja mõtlete „kus mu pea on?“). Vastus on seega selline, et minu jalad (või minu pea) on siin vannitoa põrandal (või diivanil padja peal). Tooge oma mõtted tagasi praegusesse hetke. Proovige, sest halvemaks ei lähe kohe kindlasti. Kui olete näinud midagi enda jaoks halba või häirivat, siis ärge kohe magama minge, vaid andke oma ajule-silmadele mõneks ajaks muud tegevust. Nippe on muidugi palju ja eks igaüks saab proovida ja katsetada, mis just talle sobiv tundub.

Tähtis on meeles pidada, et tugi on olemas, kui vaja ennast tühjaks rääkida või küsimusi küsida. Kindlasti sobib praegusel ajal selleks ööpäevaringselt toimiv ja tuttavaks saanud number 1247.

Samuti on asunud appi kogemusnõustajad ning infot saab numbrilt 5351 7218. Töötab kriisiaja kõnepost 656 5005, mis on anonüümne ja salvestisi kasutatakse hiljem dokumentaalfilmis.

Alati tasub suhelda ka oma piirkonna ohvriabitöötajatega, kelle kontaktid on leitavad sotsiaalkindlustusameti kodulehel. Igal juhul on abistamise ja toetamise võimalusi praegu palju ja mina usun, et vajadusel on võimalik endale sobiv tugi leida. Ka siis, kui tahaks end lihtsalt korraks välja elada teemal, kui kaua see “jama“ veel kestab.

Meeles tasub pidada ka seda, oleme kõik praegu justnagu üksi, kuid siiski koos. Proovime siis koos ka sellest kogemuse võrra rikkamana välja tulla.

Kaisa Üprus-Tali
Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi ja ennetusteenuste osakonna teenuse juht


Eelmine
Leina ja kaotusega toimetulek eriolukorras