Inimeselt inimesele

Ei saa salata – oleme ajas, millist keegi pole näinud. Nii puudub meil kõigil kogemus, kuidas antud olukorras täpselt hakkama saada. Lisaks ei tea me ka seda, kui kaua see kõik veel kestab. Meie vaenlane on nähtamatu ning igal juhul tekib küsimus, milleks peame veel valmis olema. See kõik aga tekitab täiesti arusaadavalt erinevaid muremõtteid – lapsed ja kool, lähedased, hooldekodudes viibivad või üksi elavad eakamad pereliikmed, sõbrad, kolleegid ja mis väga oluline – mina ise ning minu toimetulek olukorraga. Need kohati ärevust tekitavad küsimused on ilmselt meie kõigi peast rohkemal või vähemal määral läbi käinud. Vastuseid ei olegi niisama lihtne leida.

Lisaks oleme me kõik ka muul moel erinevad. Ühed kohanevad paremini või on eraklikuma loomuga. Nendel inimestel võib praeguses olukorras olla natukene lihtsam toime tulla. Teised aga ei kohane uute oludega väga lihtsalt ja nii on praegu väga keeruline, ka kinnise loomuga inimene võib praeguses olukorras olla raskemas seisus. Mõni on tegutseja, mõni on rääkija. Mõnele meist meeldib lugeda, mõni aga tahab jalgpalli mängimas käia, teisisõnu tegeleda millegagi, mis aitab meelt rahustada. Mõnda neist saab täna jätkuvalt teha ja mõnda kohe üldse mitte.

Meil kõigil on ka tavaliselt omad moodused, kuidas elus ettetulevate olukordadega oleme hakkama saanud ja nii proovime neid ka praegusesse olukorda sobitada, kuid ilmselt paljut me siiski kehtivate piirangute tõttu teha ei saa. Lisaks võib olla lihtsam näiteks neil, kes harjunud rääkima oma mõtetest, kuid olgem ausad – tavaliselt ei jaga me kõiki oma mõtteid ka igapäevaselt, isegi lähedastega mitte. Vahel tuleb see sellest, et me ei taha lähedasi muretsema panna ja nii proovime jätta mulje, et tuleme olukorraga toime paremini kui tegelikult.

Mida ma eelnevaga öelda tahan on see, et tegelikult ei ole olemas kindlaid reegleid, kuidas praeguses hetkes täpselt oma mõtetega hakkama saada. Küll aga saame ise teha selleks nii mõndagi. Näiteks teame, kui keegi meile lähedane on kinnise iseloomuga inimene, siis ei ole mõtet väga oodata, et ta ise helistaks ja südant puistaks. Ta lihtsalt ei oska seda, ega õpi ka imeväel. Täiesti hea mõte on helistada ise ja lihtsalt küsida: „Kuidas läheb?“. Ei olegi oluline pidada maha mitme tunni pikkuseid kõnemaratone selleks, et anda signaal hoolimisest, piisab kui “avada uks“ suhtlusele.

Tulemuslikuks suhtlemiseks on tähtis mõista, et vajame erinevaid asju ning oluline on küsida, mida meie vestluspartner oluliseks peab. See tähendab, et kui mulle oleks mõtete korrastamiseks ja välja lülitumiseks vaja võimalust millegi kallal nokitseda, siis seesama ei kehti teisele inimesele – temale oleks ehk vaja hoopis jalgrattaga sõitma minna. Aitab ka näiteks küsimus, et millest sa puudust tunned ja nii leida see miski, mis olemise kergemaks teeb ja vahelduseks positiivse kogemuse annab. Ka mingigi rutiini tekitamine võib anda hea tulemuse. Nii tekib väike rütm ning seeläbi ka tunnetuslik kontroll ja turvalisus segases olukorras.

Vahel on aga elus juhtunud nii, et meil ei olegi eriti lähedasi inimesi või puuduvad nad sootuks. Ka mured, mida muidu avatud suhtlusega inimene ei taha omadel põhjustel perele või teistele avada, vajavad siiski välja rääkimist. Õigupoolest on see ainus moodus, kuidas edukalt suheldud saab. Eriti oluliseks muutub see siis, kui mõtted või vahel ka mälupildid hakkavad korduma, ronivad unenägudesse ning äratavad meid öösiti. Samuti tasub panna tähele nii enda kui ka teiste puhul, kas inimene näiteks sööb. Jah – praegusel ajal on neil, kes meid kõiki palehigis päästa püüavad, sageli nii kiire, et korraliku toidu jaoks aega polegi. Kuid suutmatus või soovimatus üldse süüa on kindlasti omaette ohumärk. Jälgida tasub ka seda, kui keegi hakkab üle sööma.

Tähelepanu tasub pöörata kõigele tavapärasest erinevale. Me saame muuta end ümbritsevas keskkonnas tegelikult üsna vähe ja nii on mõistlik sellele ka keskenduda. Kõige parem on praeguses olukorras võimalikult vähe teistega kokku puutumine – nii saame igaüks viiruse levimise pidurdamisele ja tavaellu naasmisele kaasa aidata.

Kui meel muutub väga ärevaks, siis võib proovida sellist trikki, et mõtlete „kus mu jalad on?“. Ärevuse ajal kipuvad inimese mõtted minema rändama kuhu iganes – tööle, mingisse olukorda minevikus, tundmatusse tulevikku jne, siis see mõte toob uitama läinud mõtted n-ö koju ehk keha ja praeguse hetke juurde tagasi.

Asi käib nii: olete kuskil ja istute, jalad vastu maad (või olete näiteks pikali ja mõtlete „kus mu pea on?“). Vastus on seega selline, et minu jalad (või minu pea) on siin vannitoa põrandal (või diivanil padja peal). Tooge oma mõtted tagasi praegusesse hetke. Proovige, sest halvemaks ei lähe kohe kindlasti. Kui olete näinud midagi enda jaoks halba või häirivat, siis ärge kohe magama minge, vaid andke oma ajule-silmadele mõneks ajaks muud tegevust. Nippe on muidugi palju ja eks igaüks saab proovida ja katsetada, mis just talle sobiv tundub.

Tähtis on meeles pidada, et tugi on olemas, kui vaja ennast tühjaks rääkida või küsimusi küsida. Kindlasti sobib praegusel ajal selleks ööpäevaringselt toimiv ja tuttavaks saanud number 1247.

Samuti on asunud appi kogemusnõustajad ning infot saab numbrilt 5351 7218. Töötab kriisiaja kõnepost 656 5005, mis on anonüümne ja salvestisi kasutatakse hiljem dokumentaalfilmis.

Alati tasub suhelda ka oma piirkonna ohvriabitöötajatega, kelle kontaktid on leitavad sotsiaalkindlustusameti kodulehel. Igal juhul on abistamise ja toetamise võimalusi praegu palju ja mina usun, et vajadusel on võimalik endale sobiv tugi leida. Ka siis, kui tahaks end lihtsalt korraks välja elada teemal, kui kaua see “jama“ veel kestab.

Meeles tasub pidada ka seda, oleme kõik praegu justnagu üksi, kuid siiski koos. Proovime siis koos ka sellest kogemuse võrra rikkamana välja tulla.

Kaisa Üprus-Tali
Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi ja ennetusteenuste osakonna teenuse juht


Loe lisaks

Leina ja kaotusega toimetulek eriolukorras

Artikkel on valminud sotsiaalkindlustusameti psühhosotsiaalse kriisiabi teenuse juhi Helen Altoni ja peaasi.ee koolitaja ja psühholoogi Elina Kivinuki koostöös. Kasutatud on ka siseministeeriumi juhiseid matuste korraldamiseks.

Oleme täna kahjuks olukorras, kus Eestis on surnud esimene koroonaviirusesse nakatunud inimene. Teiste riikide kogemusi arvesse võttes tuleb meil valmis olla selleks, et see ei pruugi jääda viimaseks surmajuhtumiks. Seetõttu on oluline jagada mõtteid, millest võib olla abi kõikidele, kes tänases eriolukorras kaotusvalu või leinaga peavad silmitsi seisma.

Iga inimese lein on eripärane. Kuigi leina läbielamist on püütud lihtsustatult kirjeldada erinevate etappide ja mudelitena, on tähtis meeles pidada, et igaühe lein on ainulaadne. Ka viis, kuidas inimesed surmateatele reageerivad, võib olla ootamatu. Harvad pole juhtumid, kus inimene hakkab surmateadet kuuldes naerma. Seda võib võtta kui inimese kaitseseisundit ning seda ei tohiks halvustada või selle peale ärrituda. Samamoodi on unikaalsed ka inimese käitumisviisid leinaajal: mõned asuvad operatiivselt tegutsema, mõned sooviks lihtsalt magada, kuni õudne tunne mööda läheb. Ka leinas kogetavad tunded on erisugused ning võivad olla mõjutatud kas varasematest kaotuskogemustest või üleüldisest stressist. Hea on mõelda emotsioonidest kui sõnumikandjatest: mida see ütleb mulle, et praegu just niiviisi tunnen?

Keelepruuk on oluline. Tähelepanu tuleb pöörata, kuidas surmajuhtumitest räägitakse. Vältida tuleks liigdramaatilist keelekasutust. Nii ei ole lahkunu „võitluses alla andnud“, ta ei ole „viiruse ohver“, ei ole milleski „süüdi“. Ta on ilmselt elanud pika ja ilusa elu, milles on hulganisti huvitavaid hetki ja ta on ise pakkunud rõõmu paljudele enda ümber. Kuigi inimene on siit elust lahkunud koroonadiagnoosi tõttu, siis see ei pea teda tervikuna määratlema. Võib kokku leppida, et temast võib alati rääkida, meenutades hetki, kui ta oli veel elavate keskel, kui oli terve ja nautis elu rõõmuga. See toob tänutunde ja rahu.

Pakkuge inimestele online-võimalusi kaastunde avaldamiseks. Just olukorras, kus sotsiaalne läbikäimine ei ole soositud ja kõik inimesed ei pea ehk võimalikuks matustel osaleda, on hea pakkuda platvormi, kus inimesed saavad avaldada lähedastele kaastunnet, aga ka jagada meenutusi ja tänutunnet. See toetab lahkunu omakseid, aga aitab ka paremini enda leina kogemust mõtestada. Kui tavaolukorras ollakse harjunud kaastunnet avaldama sooja kallistuse või käepigistusega, siis just nüüd võib veebivõimalus osutuda turvaliseks toetusviisiks leinajatele.

Seitse soovitust leinaga toimetulekuks Atle ja Kari Dyregrovi raamatust “Toimetulek leinaga

  1. Tähtis on leida tasakaal leina ja tavaelus uuesti osalemise vahel
  2. Pea meeles, et lahkunut ei unustata kunagi, ta elab sinu südames edasi
  3. Perekonnas on tähtis, et suheldes ollakse üksteise suhtes avatud, aus ja otsekohene
  4. Ühised tegevused – eriti koos söömine – liidavad perekonda
  5. Leia ühistegevusi ja sea uusi eesmärke
  6. Lapsel on vaja informatsiooni ja toetust, kuid seda tuleb sobitada eaga
  7. Olemas on konkreetseid eneseabimeetodeid, mida saab kasutada igatsuse, viha, ärevuse, uneprobleemide ja muu sellise korral

Siseministeeriumi soovitused eriolukorras matusetalituse korraldamiseks

  • Nakatumise ärahoidmiseks tuleb matusetalitus läbi viia piiratud omaste ringis, sõltumata sellest, kas tegemist on kirstumatuse või urnimatusega;
  • Matusel tuleb hoiduda tavapärastest leina jagamise ja kaastunde avaldamise viisidest, kallistamisest ja kätlemisest, ning vältida muul viisil füüsilist kokkupuudet teiste inimestega;
  • Vältida tuleb lahkunu ja leinatalitusega seotud esemete puudutamist;
  • Matusetalitus tuleb läbi viia (äärmiselt) lühidalt;
  • Vältida tuleb peielaua korraldamist;
  • Vältida tuleb matusetalituse pidamist ruumides (kirikud, kabelid, kodud, ärasaatmiseks kohandatud ruumid) ja matusetalitus tuleb läbi viia kalmistul või mujal vabas õhus.

Rääkimine aitab. Tunnete jagamisest võib olla kasu, et kaose ja segadusega paremini toime tulla. Lähedaste ja sõpradega on eriolukorras võimalik vestelda telefoni teel, Skype’i videokõne vahendusel või mõnda muud tehnilist lahendust kasutades. Kui rääkimine on raske, võib aidata mõtete kirjutamine arvutisse või paberile. Tuge võid saada ka raamatutest – Toimetulek leinaga, Atle ja Kari Dyregrov ja Variant B, S. Sandberg ja A. Grant.

Kui sinu igapäevaeluga toimetulek on pikaajaliselt häiritud, soovitame sul pöörduda oma kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja, perearsti või vaimse tervise spetsialisti poole.

Alljärgnevalt on toodud valik asutusi, kes osutavad videosilla vahendusel psühholoogilist või psühhiaatrilist abi (asutused on aidanud kaardistada Eesti vaimse tervise ja heaolu koalitsioon VATEK):

  1. Ambromed Kliinik, www.ambromed.ee, registreerimine: +372 7451175, info@ambromed.ee
  2. Pirita Psühhiaatriakeskus, www.psyhhiaatriakeskus.ee, registreerimine: kliiniline psühholoog Maris Kolk +372 602 3036, maris@psyhhiaatriakeskus.ee, psühhiaater Katri Laja +372 602 3038, katri@psyhhiaatriakeskus.ee
  3. Tartu Nõustamis- ja Kriisiabikeskus, registreerimine: +372 7427555, + 372 55517427,  tnk@tnk.tartu.ee
  4. Tartu Laste Tugikeskus, www.tugikeskus.org.ee, registreerimine E-R 10-14 tel. +372 7484666, ch.abuse@online.ee
  5. Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, www.katriito.ee, registreerimine +372 56 297 411, katriito@katriito.ee
  6. Tervisekliinik (Õie tn 37, Tallinn), www.tervisekliinik.ee; kliiniline psühholoog Anni Kuusik, registreerimine: teadvelolek@gmail.com, +372 56607871
  7. Marienthali Kliinik, Kotka Tervisemaja (Kotka 12, Tallinn), www.marienthalikliinik.ee, registreerimine: +372 6505036
  8. Perekonsultatsioonid OÜ, https://perekonsultatsioonid.ee, kliiniline psühholoog ja pereterapeut Kiira Järv +372 5219240, kiira@perekonsultatsioonid.ee, pereterapeut ja lapsevanemate suhtenõustaja, Gordoni perekooli koolitaja Kadri Järv-Mändoja +372 5296061, kadri@perekonsultatsioonid.ee, pereterapeudid Tallinnas, Tartus, Pärnus, Haapsalus: https://perekonsultatsioonid.ee/koolituskeskus/pereterapeudid/
  9. Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskus Sensus, www.sensus.ee, registreerimine Tallinnas ja Paides +372 53415708, Pärnus +372 4422049, sensus@sensus.ee
  10. Confido Vaimse Tervise Keskus, http://www.confido.ee/vaimne-tervis, registreerimine: +372 6299 277, info@confido.ee
  11. Psühhoteraapiakeskus Kaare&Pruul, www.kaarepruul.ee, registreerimine: +372 55606212, info@kaarepruul.ee
  12. Meeletervis OÜ, www.meeletervis.ee, registreerimine: info@meeletervis.ee või helistades +372 56676848
  13. Peaasi.ee, e-nõustamine (kõigile) ja lühinõustamine noortele vanuses 16-26, peaasi.ee/kysi-noustajalt (eesti ja vene keeles)
  14. Inge Peterson Psühhoteenused, registreerimine: inge.peterson@gmail.com
  15. Tritamipi OÜ, kliinilise lapsepsühholoogi e-konsultatsioon vanemlusküsimustes, registreerimine: triinu.tanavsuu@gmail.com
  16. SeekCare OÜ (Tartu), www.seekcare.ee, registreerimine: info@seekcare.ee
  17. Mõttepeegel OÜ, psühholoogiline nõustamine, perekonna-psühhoteraapia, registreerimine: mot.peegel@gmail.com, kliiniline psühholoog, perekonnapsühhoterapeut Õnne Uus: +372 56 489 223
  18. ATKonsultatsioonid OÜ, kliinilise psühholoogi, kliinilise lapsepsühholoogi, töö- ja organisatsioonipsühholoogi konsultatsioon, http://www.anneliistali.com, registreerimine tali.anneliis@gmail.com
  19. Kalda & Kalda OÜ, kliiniline ja neuropsühholoog Tiina Kalda, registreerimine: tkalda@gmail.com, +372 5169432
  20. Carta Team OÜ, kliiniline psühholoog, kliiniline lapsepsühholoog, Kätlin Juurik, katlin.juurik@gmail.com, +372 56218799
  21. Laste Vaimse Tervise Keskus, kliinilise psühholoogi konsultatsioon Skype’i või telefoni teel. Tasuta teenus nn eesliini töötajatele – arstid, õed, politsei jt (haigekassa rahastusel). Info +372 678 7422, Maris.Viik@lastehaigla.ee (COVID-19 kriisiaja teenus plaaniliste uuringute asemel)
  22. Alor OÜ, kliiniline psühholoog Kairi Alas, www.kairialas.ee, registreerimine: kairi@kairialas.ee
  23. Talvi Kallasmaa, kliiniline psühholoog, registreerimine: talvi.kallasmaa@ut.ee, +372 56691934
  24. Rapla Maakonna Psühholoogiateenistuse kliinilised psühholoogid Pille Kuldkepp ja Urve Uusberg (superviisor), registreerimiine: +372 5083533






Loe lisaks