Kriisijuhtumid
Kriisisündmused juhtuvad ajal, kui seda kõige vähem ette aimata oskame. Oma olemuselt on kriisijuhtum ootamatu ulatusliku mõjuga juhtum, mis võib kaasa tuua inimeste kahjustumise või hukkumise, põhjustades enamikul sellega seotud inimestest tõsiseid üleelamisi ja abivajaduse. Sellised kriisisündmused on näiteks tulekahjud, loodusõnnetused, tuuma- ja mürgiste jäätmetega seotud õnnetused, terrorirünnakud, koolitulistamised, enesetapud ja enesetapukatsed, autoõnnetused, tööõnnetused, koduvägivald ja kuriteod, sh tapmised, kallaletungid, röövid, väärkohtlemine ja seksuaalne kuritarvitamine.
Osad neist sündmustest mõjutavad ühte inimest või perekonda, teised aga võivad puudutada suuremat hulka inimesi mõnes kogukonnas, maakonnas või kogu riigis.
Kuigi nimetatud kriisisündmused mõjutavad mingil moel kõiki sellega otseselt seotud inimesi, võivad nende reaktsioonid ja tunded erineda. See, kuidas keegi reageerib, sõltub paljudest teguritest, näiteks sündmuse iseloomust, varasematest kogemustest, olemasolevast toetusest, kultuuritaustast ja vanusest.
Vahetus kriisisündmuses olles avalduvad šokireaktsioonid. Võid tunda, et seda kõike ei ole juhtunud või et see on vaid halb uni. See on aju viis kaitsta meid sündmuse tõsiduse eest nagu ka naerma, nutma või karjuma hakkamine. Keha võib juhtunut läbi elada värisemise, oksendamise, urineerimise või kõhulahtisuse kaudu. Esineda võib võimetus tunda emotsioone, valu, külma, kuuma, nälga või väsimust. Need mööduvad enamasti mõne minuti kuni mõne päeva jooksul.
Šokiseisundile järgneb reaktsioonietapp. See on aeg, mil juhtunu hakkab teadvusesse jõudma. Iga inimene reageerib omal viisil, kuid loomulik on tunda suuri meeleolu kõikumisi. Kurbus, viha, meeleheide, süütunne, kergendus ja kõik teised tunded võivad vahelduda kiiresti või esineda üheaegselt. Tekkida võivad une- ja söömisega seotud probleemid, suur väsimus ja raskused keskendumisel. Võib tekkida soov kogu aeg tegutseda või vastupidi suutmatus üldse midagi teha. Ununeda võivad kõige tavapärasemad tegevused.
Šoki- ja reaktsioonietapile järgneb pikem läbitöötamise etapp, mis tipneb kriisist taastumisega. Sellel ajal toimub juhtunu mõtestamine ja sellega leppimine ning sammhaaval igapäevaellu naasmine. Oluline on teada, et selleni jõudmine ei pruugi käia kirjeldatud järjekorras, vaid inimene võib enne lõplikku taastumist etappide vahel edasi-tagasi liikuda.
- Mida teha?
-
Kriisijuhtumi järgselt saad iseennast toetada, kui:
- Püüad süüa, tarbida piisavalt vedelikku, magada ja pesta. Põhivajaduste rahuldamine aitab enesetunde paranemisele kaasa.
- Oled koos inimes(t)ega, kes on toetavad ning kellega tunned end turvaliselt ja hoitult. Sa ei pea rääkima oma tunnetest ja läbielatust kui tunned, et ei ole selleks valmis.
- Teed midagi kehaliselt aktiivset. Igasugune liigutamine kosutab nii vaimset kui füüsilist tervist.
- Väldid alkoholi ja teiste meelemürkide kasutamist. Need võivad suuri tundeid veelgi võimendada.
- Lohutust võivad pakkuda ka lemmikloomad, mugav riietus ja Sinu jaoks erilise tähendusega esemed.
- Keha ja vaimu rahustamiseks võib kasu olla hingamisharjutusest.
- Kuhu pöörduda?
-
Kui tunned mistahes hetkel kriisisündmuse järgselt ja sellest taastumise teekonnal end halvasti, saad abi ja tuge:
- igas maakonnas asuvatelt ohvriabitöötajatelt
- telefoninõustajatelt ohvriabi kriisitelefoni numbril 116 006 (avatud 24/7)
- kriisitelefoni nõustajatelt veebi kaudu lehel www.palunabi.ee (vestlusakent lehe all paremas nurgas)
- lastega seotud teemades telefoni- ja veebinõustajatelt Lasteabi telefonil 116 111 ja Lasteabi veebliehel.
- emotsionaalse toe ja hingehoiu telefonil numbril 116 123 iga päev ajavahemikul 10-24 ning hingehoidjad on samal liinil kättesaadavad kella 16-24.
Esmast tuge kriisijuhtumist mõjutatud inimestele on võimalik pakkuda ka ise läbi psühholoogilise esmaabi osutamise.
- Mis on psühholoogiline esmaabi?
-
Kriisidel võib olla pikaajaline füüsiline ja emotsionaalne mõju. Millestki olulisest ilma jäämisel võivad inimesed kogeda kaotustunnet kui jäädakse ilma lähedas(t)est, kodust, varast või töökohast. Inimene võib kogeda ka kaotusi, mida tunnetavad eelkõige nad ise: kontrolli ja väärikustunde, heaolu ja lootuse, unistuste, turvatunde ja usalduse kaotus. Psühholoogiline esmaabi on esimene samm, et vähendada selliste kaotuste mõju ja anda inimestele tuge, mida nad vajavad toimetulemiseks. Psühholoogilise esmaabi tegevuste hulka kuuluvad turvatunde taastamine, abistamine põhivajaduste katmisel, teabe saamisel ja teenuste leidmisel.
Psühholoogilise esmaabi osutamiseks ei pea abistaja olema väljaõppinud psühholoog, psühhiaater või muu nõustaja – igaüks saab omandada vajalikke esmaabivõtteid kriisiolukorras olevate inimeste toetamiseks. Selleks on Sotsiaalkindlustusamet on eesti keelde tõlkinud Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) juhise „Psühholoogiline esmaabi: juhend otsestele abistajatele“. Sama materjali alusel on valminud ka kõigile tasuta kättesaadav e-kursus „Psühholoogiline esmaabi kriisi sattunud inimese toetamisel.“ E-kursuse läbimine annab esmased teadmised psühholoogilise esmaabi kohta.